Toitumise kohta on küsimusi igal inimesel. Mida süüa? Kui palju süüa? Millal süüa? Sama palju kui küsimusi, on ka vastuseid, sest ühele sobib üks ja teisele teine. Kikkpoksija Hendrik Themas on enda jaoks avastanud intermittent fasting’u. Rääkisime Hendrikuga lähemalt, milline on tema kogemus.

Mis on intermittent fasting?

Intermittent fasting on vahelduv paast ehk vahelduvalt toitud või siis paastud. Laias laastus on ööpäevas aeg, millal sa sööd ja millal ei söö ning mitte söömise ajavahemik on söögiajast oluliselt pikem. Nende ajavahemike täpne pikkus sõltub inimese eelistustest ja sobivusest.

Meedia kaudu võib jääda mulje, justkui see oleks mõni uus asi. Tegelikult on vastupidi, sest pigem on meile uus see, et iga nurga peal asuvad kohvikud, tanklad, Wolt jne ning toit pole lihtsalt energiaallikas, vaid ka sotsialiseerumise lahutamatu osa.

Kindlasti on paljud kuulnud nõuannet: ära söö õhtul pärast kella 6. Millega see võrdub? Sööd kell 6 õhtusöögi ja hommikusöögini paastud. Pole ju midagi uut.

Märgin ka ära, et ma ei ole toitumisekspert ega doktor. Ma ei propageeri intermittent fasting’ut, saan vaid jagada oma praktilist kogemust, koos hea ja vigadega. Igaüks otsustagu ise, kuidas ta toitub. Hindan mistahes valdkonnas praktikuid üle teoreetikute ning olen selle toitumisviisiga nüüd pikemalt tegelenud, katsejäneseks mina ise.

Miks otsustasid selle toitumisviisi valida?

Sattusin selle juurde juhuslikult. Päeval oli mul palju tegemist ja tööd, õhtuti trenn, vaba aega nappis. Hommikusöögi tegemine ja söömine võttis aega ning lõunal kulus jällegi aega, et planeerida, kus ja mida süüa. Jätsingi need kaks ühel päeval ära ja sõin ainult õhtul koju jõudes. Sain hommikul pisut kauem magada ja päeval tööd teha. See oli ajaline võit. Algul oli raskem päeva niimoodi vastu pidada, kuid kohanesin sellega mõne nädalaga ning tundsin päeval vastupidiselt varasemale rohkem energiat ja mõistus oli selgem.

Kuidas jaguneb sinu päev söömise ja paastumise vahel?

Aastaid hoidsin režiimi 22:2 - 22 tundi paastu ja 2 tunni vältel söömist õhtuti. Pikalt ja edukalt tegin nii, kuid mingil hetkel hakkas see tagasilööke andma, tekkis energiapuudus ja taastumine oli kehv. Oluline faktor siinkohal on see, et olen profitasemel sportlane ja 2015-2017 toimusid mu treeningud õhtul kell 7, mille järel oli söögiaken. 2017-2019 on mu treeningud toimunud hommikul kell 9 ja mitmel korral on lisandunud õhtune trenn ning siis alles tuli söögiaken. See teine variant aga pole jätkusuutlik ning mul võttis kahjuks aega, et seda tunda ja mõista. Seetõttu tänaseks söön siis, kui tekib vajadus, vahel varem, vahel hiljem, kuid pärast rasket treeningut alustan söögiga. Selliselt tuleb paastu pikkuseks umbes 14-16 tundi. Asi on vaba, piiranguteta ja vastavalt enesetundele.

Kas pikalt söömata olemine ei tee enesetunnet halvemaks, eriti arvestades fakti, et sa teed füüsiliselt rasket trenni?

Pikka aega ei teinud see enesetundele midagi, kuid energiavarud saavad mingil ajal otsa. 2018. aastal tegin ka palju 48-96 tunniseid paaste. Olen iseloomult selline, kes hambad ristis kannatab ära, ükskõik kui raske poleks ja lisaks on ka uudishimu end testida. Olen teinud 96 tunni paastu, kus samal ajal treenisin intensiivselt. Kindlasti ei soovita seda kellelegi, sest see on kehale suur stress, mida tunneb alles hiljem. Pärast treeningut tuleb süüa ja energivarusid taastada. See, mida ma tegin, oli enesehävituslik, aga hea on, et õppisin sellest.

Kuidas on muutunud sinu enesetunne võrreldes varasemaga tänu intermittent fasting'ule?

Enesetunne on kergem, hindan seda eriti treeningutel. Tunnen ka vabadust, sest ei pea kogu aeg otsima ja mõtlema toidule. Tean, et suudan selleta. Päeva jooksul on energiatase stabiilsem, sest pärast sööki tahaks teinekord ju pikutada, seedimine on samuti energiakulu ning sellelegi tuleb aega anda.

Kuidas sa koostad oma menüü - kas võid süüa kõike ja kas piiranguks on ainult kaine mõistus?

Menüü peab meeldima ja maitsema. Seeläbi on see ka säilitatav. Kui keegi tahab oma vormi parandada, siis võibolla läheb ta mõne treeneri, nõustaja juurde ja saab ette range menüü, mis pole talle absoluutselt pole omane. Teoreetiliselt ta jälgib seda režiimi ja jõuab oma soovitud tulemuseni, kuid mis edasi? Jätkatakse vanade harjumustega ja jõutakse tagasi samasse kohta või halvemassegi.

Seetõttu valin võimalikult palju naturaalset toitaineterikast toitu, kõike mis kasvab. Söön ka seda, mis lihtsalt meeldib – komme, pizzat, jäätist jm. Kõik sõltub kogustest. Tähtis on ka valida toite, mis on kergesti seeditavad. Kuna treenin palju, siis saan ka sellevõrra rohkem süüa. Kuid tuleb meeles pidada, et halba toitumist maha ei treeni, veel vähem paastu.

Too palun näiteks mõni enda hiljutise kahe päeva menüü ja söömise kellaajad?

Poksitrenn – 9.30-11.00

Eine I – 12.20 - spordijook, pakk iiriseid

Eine II – 13.10 - riis, juurviljad, oliiviõli, valgusheik

Eine III – 15.00 – riis, bataat, oliiviõli, veiseliha

Jõutreening – 18.00-19.00

Eine IV – 19.20 – omlett juustuga, margharita pizza, valgusheik

Paast 16 tundi (20.00-12.00). Kui on vaba päev, siis paastun ka pikemalt.

Kellel soovitaksid intermittent fasting'ut proovida?

Kõigil, kellel on huvi ja tahtmine. Võib valida endale mõne rahulikuma päeva ja hommikusöögi või õhtusöögi vahele jätta. Vaadata, kuidas see meeldib. Fakt on see, et kaalulangetuse eesmärgil paastuda ei tohi, sest see annab varem või hiljem tagasilöögi. Kaalulangus võib olla vaid meeldiv kõrvalmõju. Alustada on raske, aga esimene „näljatunne“ tuleb veresuhkrust ja see läheb märkamatult üle. Paastudes võib tarbida kõike, millel pole toiteväärtust ning vett tuleks piisavalt juua. Paastumise hüved algavad 16 tunnist.

 Mis on sinu meelest põhiline, tänu millele see toitumisviis toimib?

Esiteks on see põletikuvastane. Põletiku tase kehas alaneb, kuna toit ei toida ainult meid, vaid ka kõike muud, mis kehas toimub.

Teiseks autofaagia (mehhanism, mille abil nälgiv rakk paigutab ümber toitaineid tarbetutest protsessidest olulisematele protsessidele, toim). Keha sööb halvad, haiged ja surnud rakud energia saamiseks ja need asenduvad uutega. Näiteks armid paranevad, nahk muutub siledamaks. See nõuab pikemat paastu, 48 tundi ja rohkem.

Kolmandaks fat adaption- keha lülitub ümber ketoonidele ehk keharasvast energia saamisele. See vajab pisut kohanemist intermittent fasting’uga, kuid kohanedes on paastumine lihtne. Me saame energiat välisest ehk toit, aga ka meie liigne keharasv pole muud kui toidu energia, mida pole veel kulutatud.

Neljandaks ainevahetus ei aeglustu.

Viiendaks on mu isiklik lemmik - ajaline efektiivsus.

Kokkuvõttes pole paastumine dieet, vaid toitumisviis. Selle eesmärk pole kaalulangetus, vaid hea tervis. Paastumine tähendab, et sa ei tarbi toitu (kaloreid), aga vett peab jooma, veele võib ka kvaliteetset soola lisada. Paastu pikkus tuleb valida vastavalt enesetundele. Paastuda võib igapäevaselt, korra nädalas, korra kuus või kvartalis jne. Kui füüsiline koormus on suur, tuleb ka süüa.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu