LTKH Pelgulinna sünnitusmaja vastutav ämmaemand Merit Tammela on õnnelik, et otsustas just selle ameti kasuks. Kuigi tema töö on vastutusrikas, pakub beebi ilmale aitamine ja noortele peredele uue ilmakodanikuga hakkama saamisel toeks olemine tõelist rahulolu.

Millal otsustasite, et tahate saada ämmaemandaks?

Lapsena tahtsin saada hoopis lasetaiakasvatajaks, hiljem kosmeetikuks. Otsus ämmaemandaks õppida tuli alles peale seda, kui olin ise lapsed saanud. Kui ma otsustasin Tallinna Tervishoiukooli Kõrgkooli õppima minna, siis olid mul tegelikult juba hooldusõe paberid olemas ja ma olin ametis kirurgia osakonnas. Ühel hetkel mõtlesin, et võiksin hoopis õena töötada. Kui paberid kooli viisin, siis aga selgus, et need võib sisse anda nii õe kui ka ämmaemanda erialale. Nii ma tegingi ja mind võeti mõlemasse vastu. Siis käis kiiks ära, et ma tahan hoopis ämmaemandaks saada.

Kui kaua olete selles ametis tegutsenud?

Kooli lõpetasin 2012. aastal, kuid kaks aastat enne ämmaemandakutse kättesaamist töötasin juba abi ämmaemandana Pelgulinna Sünnitusmajas sünnitusjärgses osakonnas.

Miks selle ameti kasuks otsustasite?

Mind mõjutas isiklik kogemus. Minu sünnitused olid rasked ja tundsin, et jäi puudu personalipoolsest empaatiast ning toest. Keegi ei suutnud aru saada, mida mina ise tahan, kõigil oli kogu aeg kiire ning ma olin üksi, sest abikaasa ei saanud juures olla. Ma tahtsin, et selline olukord muutuks ning et ma saaksin sellesse endapoolse panuse anda. Mind ajendas soov elus midagi muuta. Samuti see, et ämmaemanda roll ei ole seotud ainult sünnitusega, ka sünnituseelne ja- järgne periood on hästi oluline – noorele perele peab toeks olema raseduse  ajal ning peale sünnitust imetamise ja kõikide lapse eest hoolitsemise toimingute osas, eriti tähtis on see esimese lapse puhul, kui endal ei ole veel kogemust.

Kirjeldage palun lühidalt oma igapäevast tööd.

Olen Pelgulinna sünnitusmajas neljandat aastat vastutav ämmaemand ning vastutan teatud määral sünnitusosakonna ja sünnitusjärgse osakonna töökorralduse eest. Olen ämmaemandate juhi parem käsi, pean vaatama, et osakondades oleksid kõik ravimid, vahendid jms. Kui personalil on sünnitusosakonnas abi vaja, kas keisrilõike juures, mõne keerulisema sünnituse puhul või on lihtsalt palju sünnitajaid, siis lähen alati appi. Aasta lõikes olen abiks umbes 100-le sünnitajale. Vanasti oli neid rohkem, ühel aastal lugesin kokku lausa 300 sünnitust, aga põhitöö on mul muu ja selle kõrvalt enam nii palju ei jõua. Vahel käin valvetes ka, sest ainult kontoritööks ma ei ole loodud. Samuti annan perekooli loenguid, kus minu teemadeks on lapshoidmine ja hooldamine, sünnitus ja sünnitusmajaga tutvumine ja vahel teen ka teistes loengutes asendusi.

Mis Teile teie töös kõige enam meeldib?

See tunne, mida ma suudan perele anda. See väljendubki peale kogu protsessi, mis on seotud lapse sünniga. Pere ei pea isegi „aitäh“ ütlema, piisab näha sära nende silmis. See on väga hea tunne, mida ei saagi sõnadega kirjeldada, aga see annab tõuke, et ma tahan uuesti seda kogeda ja see kutsub mind taas sünnitustuppa tagasi. Mul on olnud kordi, kus olen öelnud, et ma enam eales siia ei tule, aga siis, kui ma näen tänulikku ja õnnelikku pilku, imestan, et kuidas ma võisin nii mõelda. See tunne on nagu narkootikum - kogu aeg tahaks uuesti.

Mulle meeldib ka see, et võrreldes 22 ja 13 aasta taguse ajaga, kui minu esimene ja teine laps sündisid, on väga palju muutunud. Kõik on patsiendisõbralikum, me oleme rohkem empaatiavõimelised ja suudame läheneda peredele kui tervikule. See on varasemaga võrreldes nagu öö ja päev. Võime õnnelikud olla, et pered on hoitud, nad saavad spetsialistide poolt niivõrd head selgitustööd ja lähevad väga suure pagasiga beebiga koju.

Mis on olnud tööalaselt Teile kõige suurem väljakutse?

Vastutavaks ämmaemandaks hakkamine. Selles ametis sa tegelikult vastutadki kõige eest, nii personali kui ka patsientide eest. Ma pean olema kõigega kursis, pean vaatama, et jätkuks ravimeid ja kõik töövahendid oleks olemas jne. Vastutuskoorem on suur ja see on minu elu kõige suurem väljakutse. Alguses ikka kahtlesin ja mõtlesin, et võtan prooviaja, aga nüüd olen väga rahul. Tulen igal hommikul rõõmuga tööle.

Ämmaemanda elukutse on väga vastutusrikas, kas vahel hakkab vastutusekoorem ka kuidagi rõhuma ja kuidas sellega toime tulete?

Tegelikult on nii, et see koorem on kogu aeg peal. Me ju ei tegele naisega kui ühe tervikuga, vaid naisega, kelle sees kasvab veel üks elu (või kaks või kolm). Sa vastutad kõige selle eest ja lisaks ka tugiisiku eest (abikaasa, elukaaslane) võttes mingil ajal kogu selle koorma enda peale. Samas pead perele jätma mulje, et kõik on parimas korras, kuigi vahel on endal südamelöögid kurgus ja närv sees, nii mõnigi kord tuleb pisar silmi kui kõik möödas.

Ämmaemanda amet on tegelikult raske töö, aga toime aitab tulla see, et sul on meeskond ja kolleegid, kellega koos tegutseda, rõõme ja muresid jagada. Üldiselt on nii, et paljude otsuste puhul, mille sa vastu võtad, ja pisutki kahtled, siis alati saad toetuda kolleegidele, kellega on võimalus konsulteerida ja abi paluda. Seda koormat tuleb osata jagada, sest kogu pere eest vastutamine on väga suur vastutus ja ilma kollektiivita oleks täitsa võimatu seda tööd teha.

Kui mõni noor inimene kaalub erinevate ametite vahel ja meeles mõlgub mõte õppida ämmaemandaks, siis mida temale ütleksite?

Ämmaemandal peab olema hästi hea suhtlemisoskus, sest töös on palju vaja rääkida ja selgitada. Oluline on see, et sa ei laskuks detailidesse, aga sul peab olema hea veenmisvõime ja keerulistes olukordades ei tohi pead kaotada. Näiteks kui keegi ütleb, et tema kindel soov on käpuli sünnitada, aga sa näed, et see hakkab protsessi pidurduma või näed tita südametoonide järgi, et talle see ei sobi, siis sa pead suutma ära selgitada, milleks on vaja ikkagi võtta teine asend. Oluline on ka empaatiavõime, sest sa pead mõistma, miks naine on võtnud seisukoha, et ta tahab just nii olla ja ei ole teistsugust asendit nõus võtma.

Kuidas Te puhkate, et töömõtteid eemale saada ja tööpäevadel taas värske olla?

Istun lillepeenras, näpud mullas. Kuna mul on sel aastal elus esimest korda oma lillepeenar, siis olen aprillikuust saadik sellega tegelenud. Mu peenar ei ole isegi suur, aga nokitsen vabal ajal seal hästi palju. Umbrohi tekib kiiresti ja ma leian ikka midagi välja kitkuda, ning isegi kui umbrohtu ei ole, siis kas või kobestan mulda. Tundub, et aiatöö toimib minu puhul.

Üldjuhul mulle meeldib ka ise külas käia või kedagi külla kutsuda, just neid, kes ei ole meditsiinivaldkonnaga seotud, sest ennast tuleb puhkepäevadel meditsiinist välja lülitada.

Muidugi ei tohiks võtta tööd koju kaasa, aga ma ei tea kolleegidest kedagi, kes ei võtaks, sest siinsed sündmused lihtsalt tulevad sinuga kaasa. Aga sa pead vähemalt mingiks ajaks oskama end välja lülitada. See vajab harjutamist ning me kõik peame ennast tõsiselt kasvatama, et suudaks end tööst välja lülitada.

Millised on Teie põhimõtted, mida järgite, et terve olla ja terveks jääda?

Ma käin hästi palju jalutamas. Elan Nõmme metsa lähedal ja jalutan sageli mitmeid kilomeetreid. Värskes õhus viibides tulevad selged mõtted, sellest positiivsest laengust, mille ma metsast saan, sellest piisabki. Ma usun, et kõik meie haigused tulevad läbi mõtete. Kui me end haigeks mõtleme, siis me jäämegi haigeks - väga palju on mõtetes kinni.

Ma armastan sageli ka töölt jala koju minna. Isegi kui ainult pool teed kõnnin, annab see väga palju energiat juurde, võrreldes sellega, kui autos või bussis istuda. Kõndides vaatad, kuidas puud tuules lehvivad ja lilled õitsevad või lund sajab ning linnud laulavad. Veel meeldib vaadata teiste aedu, kuidas miski nobenäppude puhul aedades muutub, kogun ideid. Mul ei ole vahet, mis ilm õues on - mulle meeldib nii vihmas, tuules kui ka suure lörtsiga liikuda. Igal ilmal on oma võlu.

Tekst: Merilin Piirsalu